Ludisia: juveel-orhidee, mida kasvatatakse lehestiku pärast varjulises keskkonnas.

Leidsin Ludisia toataimede poest, osakonnast, kus orhideesid polnudki mainitud, vaid pigem "dekoratiivseid lehetaimi". Mind köitis sametine, peaaegu must leht, mille pinnal jooksid hõbedased sooned, ja alles pärast ostmist avastasin, et see kaunis taim oli tegelikult maapealne orhidee, mis oli üsna erinev kõigest, mida ma kunagi kasvatanud olin.

Miks nimetatakse Ludisiat juveel-orhideeks?

Hüüdnimi tuleb lehest, mille sametine tekstuur ja tume värvus on kontrastiks hõbedaste või punakate soontega, luues peaaegu väärtusliku visuaalse efekti, mis on võrreldav loodusliku juveeliga, isegi kui taim sel hetkel ei õitse.

Peamine erinevus: kasvatatakse lehtede, mitte õite pärast.

Erinevalt kõigist teistest liikidest, mida on juba teistes artiklites üksikasjalikult kirjeldatud ja mis on valitud peamiselt õite ilu pärast, hinnatakse Ludisiat eelkõige dekoratiivse lehestiku poolest, kusjuures väike valge õis on meeldiv boonus, kuid mitte selle konkreetse taime peamine vaatamisväärsus.

See liik talub hämarat valgust paremini kui ükski teine ​​selles kollektsioonis.

Ludisia talub nõrka loomulikku valgust isegi paremini, kui ma teises artiklis Paphiopedilumi kohta üksikasjalikult kirjeldasin, mistõttu on see suurepärane valik maja kõige pimedamasse nurka, kus ükski teine ​​kollektsiooni orhidee ei saaks korralikult areneda.

Kuhu ma oma Ludisia paigutan, et seda ainulaadset tolerantsi ära kasutada?

Hoian seda sisekoridoris, kus läheduses pole akent – ​​see on täiesti sobimatu koht ühelegi teisele kollektsiooni orhideele, aga Ludisia talub seda üllatavalt hästi, osutudes ideaalseks lahenduseks sellesse keerulisse ruumi majas.

Teistsugune substraat, pigem mulla kui puukoore moodi.

Kuna tegemist on maismaal elava liigiga, kasutan substraati, mis meenutab pigem kerget mullakihti, millele on lisatud veidi kookoskiudu – see erineb üsna palju lahtisest männikoorest, mida on juba üksikasjalikult kirjeldatud teises artiklis kollektsiooni kõige levinuma epifüütse liigi kohta.

Kasta sagedamini, laskmata veel täielikult kuivada.

Hoian substraati pidevalt kergelt niiskena, sarnaselt sellele, mida ma juba ühes teises Paphiopedilumit käsitlevas artiklis kirjeldasin, kuna Ludisia, millel puudub varu-pseudosibul, ei talu sama täielikku kuivamistsüklit kui resistentsemad epifüütsed liigid.

Roomav kasv, mis seda liiki visuaalselt eristab.

Ludisia kasvab roomavalt, vars levib enne tõusmist horisontaalselt, moodustades aja jooksul tiheda ja täidlase puhma – kasvukujutis, mis erineb üsna palju enamiku teiste juba teistes artiklites kirjeldatud orhideede püstisemast vormist.

Lihtne paljundusmeetod, mida olen selle liigiga juba proovinud.

Erinevalt õrnemast jagamismeetodist, mida on kirjeldatud teises Cymbidiumi käsitlevas artiklis, paljundasin oma Ludisiat lihtsalt nii, et lõigasin tüki roomavast varrest koos mõne lehega ja istutasin selle otse kergelt niiskesse substraati, mis on palju kättesaadavam meetod isegi neile, kellel on taimede paljundamises vähe eelnevat kogemust.

Väike, õrn lill, mis ilmub aeg-ajalt boonusena.

Õitsedes, tavaliselt talvel, annab see õhukese varre väikeste valgete õitega, mis on silmapaistmatud võrreldes Cattleya või Cymbidiumi visuaalse vaatemänguga, mida on juba teistes artiklites üksikasjalikult kirjeldatud, kuid on siiski meeldivaks täienduseks ilule, mida lehestik aastaringselt garanteerib.

Temperatuur ja niiskus, mida see liik eelistab.

See eelistab püsivalt sooja ja niisket keskkonda, kus pole palju varieeruvust, sarnaselt sellele, mida ma Miltonia kohta teises artiklis üksikasjalikult kirjeldasin, peegeldades selle päritolu tihedas troopilises alusmetsas, kus tingimused kipuvad aastaringselt suhteliselt stabiilseks jääma.

Kerge väetamine, mida ma mõõduka regulaarsusega annan.

Järgin väetamise kohta juba teises artiklis üksikasjalikult kirjeldatud üldist põhimõtet, rakendades seda väga lahjendatud kontsentratsioonis, seades esikohale lehestiku tervisliku arengu, mis on selle liigi tõeline esiletõst, mitte aga rikkaliku õitsemise stimuleerimise, nagu ma teen teiste oma kollektsiooni taimede puhul.

Kuidas ma kasutan Ludisiat ruumi kaunistamiseks, mida ükski teine ​​orhidee ei hõivaks.

Ma kasutan seda liiki spetsiaalselt riiulite või laudade kaunistamiseks keskkondades, kus on ainult kunstlik valgustus, näiteks aknata kontoris. See dekoratiivne kasutus avardab oluliselt orhideede eksponeerimise võimalusi kodus lisaks traditsioonilistele kohtadele, kus juba asub ülejäänud minu kollektsioon.

Ludisia hooldamise võrdlemine tavalise lehttaimega

Mulle tundus huvitav, et ludisia eest hoolitsemine on üsna sarnane tavalise troopilise lehttaime, näiteks sõnajala, eest hoolitsemisega, isegi rohkem kui traditsioonilise orhidee eest hoolitsemisega – see harjumuspärasus hõlbustas oluliselt minu kohanemist selle liigiga, mis erineb nii palju ülejäänud kollektsioonist.

Tegin vea, et panin oma Ludisia otsese päikesevalguse kätte.

Püüdes taimel rohkem õitsemist "aidata", viisin oma Ludisia ajutiselt otsese hommikuvalgusega kohta ja lehele tekkis kiiresti kerge põletusmärk, mis tuletas meelde, et see liik eelistab tegelikult varju ega vaja samasugust kasvukohta, mida teised kollektsiooni orhideed hästi taluvad.

Kuidas ma pärast seda positsioneerimisviga lehe taastasin?

Panin taime tagasi algsele asukohale hämarasse valgusesse ja kuigi juba kahjustatud leht polnud täielikult taastunud, ilmusid uued võrsed tervena ja ilma uute laikudeta, mis kinnitas, et probleemiks oli tõepoolest liigne otsene päikesevalgus, mitte mingi toitumis- või kastmispuudus.

Hiiliva kasvu kirjapanek oma kasvumärkmikku.

Oma kasvupäevikusse, mida juba teises artiklis mainisin, panen kirja, kui palju ludisia roomav vars iga kuu kasvab – see aitab mul otsustada, millal on aeg seda kergelt kärpida, et hoida puutüvi potis kompaktsemana ja organiseeritumana.

Mõõdukas ventilatsioon on siiski kasulik, isegi suletud ruumides.

Nagu ma juba teises ventilatsiooni käsitlevas artiklis üksikasjalikult kirjeldasin, on see hooldus oluline iga orhidee puhul ja kuigi Ludisia talub suletud ja vähese valgusega keskkonda paremini kui enamik teisi, hoolitsen ma siiski aeg-ajalt õhuringluse eest, et vältida substraadi pideva niiskuse mõju seenele, mis asub mulla lähedal roomava varre juures.

Ludisia kombineerimine teiste lehestikutaimedega teiste orhideede asemel.

Erinevalt orhideeliikide kaupa rühmitamisest, mida on juba üksikasjalikult kirjeldatud teises artiklis rutiinide korraldamise kohta, asetan oma ludisia tavaliselt tavaliste lehttaimede, näiteks sõnajalgade või pothose kõrvale, kuna neil on sarnane varju ja niiskuse vajadus, luues majas mitmekesisema rohelise nurga, ilma et peaksin lootma ainult traditsioonilistele orhideedele.

Küsimused, mida mulle Ludisia kohta on esitatud

Kas Ludisia on hea esimene orhidee kellelegi, kes pole seda varem kasvatanud?
Jah, see on suurepärane valik just tänu oma taluvusele vähese valguse suhtes ning järjepidevamale ja intuitiivsemale kastmisrutiinile, mis sarnaneb tavalise lehestikuga taimega, muutes selle liigi palju kättesaadavamaks kui paljud teised, mida on juba teistes artiklites üksikasjalikult kirjeldatud.

Kas ma peaksin muretsema, kui mu Ludisia ei õitse kunagi?
Mitte päris, kuna selle liigi peamine vaatamisväärsus on aastaringselt saadaval olev lehestik, seega isegi ilma õiteta täidab taim teie kollektsioonis või kasvukeskkonnas oma dekoratiivset rolli hästi.

Kas on olemas Ludisia sorte, mille lehtede värvus erineb traditsioonilistest?
Jah, lisaks kõige levinumale peaaegu mustade lehtede ja hõbedaste soontega sordile olen näinud ka isendeid, millel on rohkem punakaid soone, ja teisi, millel on veidi heledamad lehed, mis laiendavad dekoratiivseid võimalusi selle väga erilise liigi sama äratuntava kuju piires.

Ludisia kasvatamine avardas minu ettekujutust sellest, mis orhidee olla saab, näidates, et selle taimeperekonna ilu ulatub palju kaugemale kõige ilmsemast lillest, hõlmates lehestikku, mis suudab aastaringselt lummada isegi maja kõige varjulisemas nurgas.