Masdevallia: erksavärviline kolmnurkne õis, mida kasvatatakse jahedas keskkonnas

Masdevallial on maine, mis pigem takistab kui aitab: "raskesti hooldatav orhidee, ainult neile, kellel on konditsioneer". Temperatuuri käsitlev osa on tõsi, kuid mittetäielik – ja see maine paneb paljusid inimesi ostma termomeetreid ning jätkuvalt valesti mõistma, mis taime tegelikult tapab – vee kvaliteet ja substraadi tihedus. Tasub mõista perekonda selle päritolu järgi, sest peaaegu kõik kasvatusnõuded on sealt tuletatud.

See, kust ta pärit on ja miks, määrab kõik muu.

Masdevallia on suur perekond. Kew's Plants of the World Online aktsepteerib 659 liiki, mis on levinud Mehhikost Brasiiliani, kusjuures suur kontsentratsioon on Andides – Colombias, Ecuadoris ja Peruus. Registreeritud kõrgusvahemik on lai, umbes 130–3.800 meetrit, mis selgitab, miks sama perekonna sees on nii palju erinevaid vajadusi.

Enamik liike, mis jõuavad kodumaise kultivatsioonini, pärineb aga selle tsooni ülemisest osast: Andide pilvemetsast, üle 1.500 meetri kõrgusel. Seal on õhk pidevalt niiske, udu liigub peaaegu iga päev, temperatuur kõigub vähe ja tõelist kuivaperioodi pole.

Sellises keskkonnas arenenud taim ei pidanud arendama veevaru – mistõttu Masdevallial pole pseudomugulat . Ilma selle reservuaarita pole plaani B: kui substraat kuivab ära, pole kusagilt vett ammutada. See on vastupidine Cattleyale, mis suudab oma pseudomugulases vastu pidada nädalatepikkusele põuale. Vee säästmine lahendab pooled kasvatamisega seotud kahtlustest – kui sa millegi suhtes kõhkled, on kasulik küsimus: "Mis juhtuks selle taimega 2.500 meetri kõrgusel udus nõlval?".

Temperatuurivahemik vastavalt nende andmetele, kes avaldavad kasvatusandmelehti.

Ameerika Orhideede Seltsi kasvatusjuhised on selles küsimuses lihtsad ja tasub kummutada levinud müüt: taim vajab suhteliselt ühtlast temperatuuri , mitte dramaatilist päeva ja öö temperatuuri langust.

Ülempiiri juures on oluline see, et asi pole keskmistes, vaid tipptemperatuurides. 30 °C pärastlõuna teeb rohkem kahju kui terve nädal 24 °C juures. Kiireim märk sellest, et asjad on liiale läinud, on õienupu kuivamine enne avanemist – sellisel juhul tuleks otsida, mis liiga kuumaks läks, mitte kus veepuudus tekkis.

Valgustuse osas on vajalik kohandus: Ameerika juhised soovitavad põhjapoolset akent , et saada vähem otsest päikesevalgust. Lõunapoolkeral on see vastupidi – siin on lõunapoolkera aken, kus on kõige vähem päikest , ja põhjapoolkera aken, kus on kõige rohkem päikest. Selle valesti tõlgendamine on levinud viis paberi põletamiseks isegi õigete juhiste järgimisel.

Vesi toob alla rohkem Masdevalliat kui kuumus.

See on osa, mida peaaegu kunagi algajatele mõeldud orhideede nimekirjades ei leidu ja just seal peitubki tegelik probleem. Masdevallia orhideed, nagu ka ülejäänud Pleurothallidinae alliansi liikmed, on tundlikud kogunenud mineraalsoolade suhtes. Pilvemetsas saab taim vihmavett ja kondensvett – praktiliselt destilleeritud vett. Töödeldud kraanivesi sisaldab kloori, fluoriidi ja lahustunud sooli, mis iga kastmisega substraadis kontsentreeruvad.

Praktikas on esimene valik vihmavesi ja teine ​​pöördosmoosfiltreeritud vesi. Kvaliteedi võrdlusalusena toimib tundlike liikide kasvatamine tavaliselt veega, mille lahustunud tahkete ainete sisaldus on alla 100–150 ppm – akvaariumi TDS-mõõtja on odav ja lahendab kahtluse. Kui kohalik vesi on kare, tasub enne kliima süüdistamist see mõõta.

Soola kogunemise sümptom on iseloomulik ja kergesti segi ajav: leheots kõrbeb ja tumeneb, alustades vanematest lehtedest . See on väga sarnane seenkahjustusega ja ravi on täiesti erinev – peske substraati piisava koguse hea veega ja vahetage keskkonda, ärge kasutage fungitsiidi.

Sageduse osas: substraat ei kuiva kunagi täielikult. See ei muutu kindlaks ajakavaks, sest see sõltub potist, substraadist ja ventilatsioonist – harjumuseks saab pista sõrm koore vahele ja katsuda, kas poti keskel on veel niiskust, mitte ainult pinnal.

Kõrge õhuniiskus nõuab samaväärset ventilatsiooni.

Kõrge suhteline õhuniiskus on selle liigi jaoks tõeline nõue – kasvatuskirjanduses mainitud vahemik on umbes 70–90% ja liiga kaua alla 60% õhuniiskus pidurdab taime kasvu ja pungad kuivavad ära. Kuid siin on sisseehitatud lõks: kõrge õhuniiskus koos seisva õhuga mädanetab juuri substraadis, mis kunagi ei kuiva.

Need kaks asja käivad käsikäes. Iga kord, kui õhuniiskus suureneb, peab vastavalt suurenema ka õhuringlus. Väike ventilaator madalal kiirusel, mis on suunatud seinale, mitte taimele, teeb tööd ilma lehti kuivatamata.

Õhuke substraat ja oodatust sagedasem ümberistutamine.

Puhas turbasammal sobib hästi väikestele seemikutele; täiskasvanud taimedele sobib paremini peene männikoore, perliidi ja vähese turbasammalde segu. Jäme koor ei sobi: see kuivab liiga kiiresti ja jätab suured tühimikud, kuhu peen juurestik ei saa kinnistuda.

Väike pott, alati väiksem kui tundub vajalik. Juurestik on õhuke ja kogu süsteem kompaktne – suur pott tähendab palju märga substraati ilma juurteta, mida hõivata, ja siis see mädaneb.

Iga-aastane ümberistutamine või siis, kui turbasammal hakkab pehmeks muutuma. See on sagedasem kui enamiku kodus kasvatatud orhideede puhul ja see on tahtlik: vana, lagunenud substraat säilitab just selle soola, mida taim ei talu. Parim aeg on kohe pärast õitsemist, mitte kunagi siis, kui pungad on veel taimel.

Alustuseks kolm liiki ja see, mis on kõige andestavam.

Perekonnaga uutele tuttavatele on soovitatav sort Masdevallia tovarensis . See talub kuumust veidi paremini kui teised, annab valgeid õisi kolme kuni viie õie kaupa varre kohta – erinevalt enamikust perekonnast, millel on üks õis varre kohta – ja õitseb aasta lõpus.

Ja enne vea tegemist on üks eripära, mida tasub teada: ärge lõigake vart pärast õie langemist . *Phalaenopsis tovarensis* õitseb järgmistel aastatel samal varrel uuesti. Need, kes on pärit Phalaenopsise orhideedest, lõikavad selle harjumusest ja jäävad hooajast ilma.

Kõige suurejoonelisem on Masdevallia veitchiana : intensiivne oranž, kaetud pisikeste lillade papillidega, mis valguse käes sätendavad. See on Peruu taim Machu Picchu piirkonnast ja vajab jahedat ööd.

Masdevallia coccinea'l on suured punased, magenta või valged õied kõrgel varrel. See on pärit Kolumbiast, edeneb suurtel kõrgustel ja talub kolmest kõige vähem kuuma – kõige parem on jätta see pärast seda, kui olete keskkonna korralikult ette valmistanud tovarensis'ega.

Põllukultuuride kasvatamine soojas kliimas: mis toimib ja millal loobuda.

Kuumas kohas elamine ei takista kasvatamist, kuid see nõuab mikrokliima loomist. Odavaimast kallimani: aknaga vannituba on tavaliselt maja kõige niiskem ja jahedam ruum; pottide all olev niiske paisutatud saviga alus hoiab kohalikku niiskust; ja kõige külmematel kuudel on vaja ruumi, kus on pärastlõunal umbes 20 °C konditsioneer. Need, kes kasvatavad palju, valivad kliimaseadmega veinikeldri või väikese kasvuhoone aurustusjahutiga.

Aga olgem ausad: need, kes elavad troopilises kliimas ilma nende valikuteta, on parem alustada mõne teise perekonnaga. Ilma öise temperatuurivahemiku alumise osata elab Masdevallia mõnda aega ellu ja ei õitse kunagi – ja see on rohkem frustreeriv kui õpetab. Ma ei soovitaks seda kellelegi, kes alustab orhideedega ja kellel pole võimalust kuumust kontrollida.

Kokkuvõte, mille ma annaksin kellelegi, kes ostab oma esimese eksemplari...

Enne termomeetri juurde asumist tegele veeprobleemiga. Enamik inimesi saabub Masdevalliasse kuumuse pärast muretsedes, ostab termomeetri, mõõdab ümbritseva õhu temperatuuri – ja jätkab kastmist kareda veega, vaadates, kuidas taim ilma nähtava põhjuseta aeglaselt hääbub.

Kvaliteetne vesi, igal aastal vahetatav peen substraat, stabiilne temperatuur õiges vahemikus ja õhuringlus. Kõik neli koos, sest ükski ei kompenseeri teise puudumist. See on perekond, mis kõige vähem talub improvisatsiooni – ja vastutasuks annab see kõige ebatavalisema õie, mida toas kasvatada saab.