Paphiopedilum: varjus kasvatatud liblikõieline orhidee.

Paphiopedilum on kingaorhidee: alumine kroonleht moodustab kotikese, mis näeb välja nagu väike kinga. Lisaks kujule on sellel kaks ainulaadset kasvatusomadust, mis eristavad seda teistest – see on kõige populaarsem perekond, mis vajab kõige vähem valgust, ja ainus, mille leht näitab selgelt taime eelistatud temperatuuri.

Lina näitab temperatuuri, mida ta soovib.

See on omataoliste seas kõige kasulikum otsetee ja seda tasub enne mis tahes tabeli koostamist kaaluda. On kaks peamist rühma ja neid saab tuvastada ilma liigi nime teadmata:

Marmorjad lehed heleda ja tumeda ruudulise mustriga: eelistavad soojemat keskkonda. Ühtlased rohelised lehed : eelistavad jahedamat keskkonda. Paellehtedega sordid, mis annavad varre kohta mitu õit, eelistavad samuti soojemat keskkonda.

Praktikas määrab see ära, kus taim majas elab. Kui teie oma on marmorjas ja paigutasite selle kõige jahedamasse nurka, kuna arvasite, et kõik kingaorhideed armastavad külma, siis see lihtsalt vegeteerib. Ameerika Orhideede Seltsi teabeleht annab perekonna üldiseks temperatuurivahemikuks öösel 12,7–22,2 °C ja päeval 21–29,4 °C ning just selles vahemikus jagunevad kaks rühma – marmorjad ülemisse ossa, rohelised alumisse ossa.

Lähituled on nõue, mitte lubatud hälve.

Soovitatav valgusvahemik on 10 750 kuni 21 500 luumenit (1.000–2.000 jalgkandiili) – sama mis Phalaenopsis'e orhideedel ja tunduvalt alla Cattleya orhidee 2.000–3.500 jalgkandiili. Siseruumides soovitab AOS ida-, põhja- või läänepoolset akent, kus on üks kuni neli tundi otsest päikesevalgust.

Pane tähele tõlget: „põhjapoolne aken” viitab seal kõige haruldasemale aknale, kuna juhised pärinevad Ameerika Ühendriikidest. Lõunapoolkeral on vaste lõunapoolne aken. Igaüks, kes loeb juhiseid ja asetab taime siin Brasiilias põhjapoolsesse aknasse, annab sellele majas kõige tugevama, mitte kõige soodsama orientatsiooni.

Madalam õhuniiskus kui ülejäänud grupil.

Teine hea uudis siseruumides kasvatamise kohta on see, et soovitatav suhteline õhuniiskus on 40–50% . See on vähem kui Phalaenopsisel (50–80%) ja palju vähem kui Masdevallial (70–90%). Teisisõnu, Paphiopedilum on üks väheseid liike, mis enamikus kodukeskkondades niisutajat ei vaja.

Kuna sellel puudub pseudomugul, tuleb substraati hoida pidevalt niiskena, kuid mitte vettinud. AOS-i soovitus on kasta kohe, kui keskkond jõuab kuivapunktini – ärge oodake, kuni see täielikult kuivab.

Väetis: nõrkade valemite täisdoos

See on enamiku orhideede puhul kehtiva loogika vastupidine ja seda on lihtne valesti mõista. Praegune soovitus on täisdoos nõrka väetist – midagi 5-5-5 ja 10-10-10 vahel – vanema meetodi asemel, kus kasutatakse veeranddoosi tugevat väetist, näiteks 20-20-20.

Rutiin on aastaringne, kusjuures substraati pestakse kord kuus või kvartalis, et eemaldada kogunenud sool. Ümberistutamine iga kahe aasta tagant või siis, kui substraat laguneb; väikesed pistikud tehakse igal aastal.

Alustuseks kolm liiki ja hübriide.

Valik mängib siin suurt rolli, sest õige grupp sõltub teie kodu kliimast – ja vale ostmine on kõige levinum põhjus, miks seda tüüpi tootega pettumust tekib.

Maudiae rühma hübriidid on Brasiilia kliima jaoks kõige turvalisem alguspunkt: neil on marmorjad lehed, seega eelistavad nad taimestiku soojemaid osi, õitsevad kergesti ja on kõige lihtsamini leitavad. Kui elate soojas kohas ja kavatsete osta ainult ühe, siis see on õige valik.

Paphiopedilum insigne'il on ühtlaselt rohelised lehed ja see on üks tolerantsemaid oma liigi esindajaid – see talub hoolduse erinevusi keskmisest paremini ning on hea valik neile, kellel on jahedamad kodud või kes elavad mägistes piirkondades.

Paphiopedilum delenatii'l on roosad õied ja lõhn, mis on perekonnale ebatavaline. Ta on nõudlikum kui kaks eelmist ja ma ei soovitaks teda esimeseks valikuks – see sobib kõige paremini aegadeks, mil keskkond on juba hästi välja kujunenud.

Vesi: kvaliteet on olulisem kui kvantiteet

Paphiopedilum on tundlik soola kogunemise suhtes substraadile – mitte sama äärmuslikul määral kui Masdevallia, aga piisavalt, et kare vesi võib kuude kaupa probleeme tekitada. Seetõttu soovitavad AOS-i (Ameerika Oftalmoloogia Seltsi) juhised substraati perioodiliselt pesta: pesemine on just selleks, et eemaldada pärast iga kastmist ja väetamist järelejäänud sool.

Kui teie kraanivesi on kare, ilmneb erinevus leheotsas, mis tumeneb ja kuivab, alustades vanematest lehtedest. Seda on lihtne seenhaigusega segi ajada ja töötlus on vastupidine: peske substraati hoolikalt parema kvaliteediga veega ja vahetage substraati, ärge kasutage fungitsiidi.

Vihmavesi lahendab probleemi. Kui see pole võimalik, vähendab regulaarse kastmise ja kord kuus rikkaliku pesemise vaheldumine oluliselt vihma kogunemist.

Ärge tehke roseti keskosa märjaks.

Paphiopedilum kasvab lehvikukujuliselt, lehed algavad keskelt ja kui selles keskel õhutamata keskkonnas seisab vesi, hakkab kasvupunkt mädanema. See on sama mehhanism nagu Phalaenopsis'e orhideede kroonmädanik ja sama ettevaatusabinõu kehtib: kasta hommikul poti serva ja kui vesi kukub keskele, kuivata see paberrätikuga.

See kehtib siin veelgi enam, kuna õhuniiskuse vahemik on madal (40–50%) ja paljud inimesed kompenseerivad seda taime pritsimisega. Just see, mida liblikõieliste lehtede pritsimine teha ei soovita, on just see, mida ei soovitata – kui teil on vaja õhuniiskust suurendada, kasutage niiske saviga ümbritsetud alust, mitte ärge kastke taime otse.

Kui kaua õitsemine kestab ja mida pärast teha?

Paphiopedilumi õis on üks kauakestvamaid toataimeorhideesid – see püsib tavaliselt avatuna mitu nädalat ja mõnel liigil isegi üle kahe kuu. See on osa perekonna ligitõmbavusest: vähe õisi, aga pikka aega.

Pärast õie närbumist lõigake vars tüvest ära. Erinevalt Phalaenopsise orhideedest ei õitse see taim samal varrel uuesti: iga lehvik õitseb üks kord ja seejärel investeerib taim uutesse külgvõrsetesse, mis õitsevad järgmisena. Seega ei õitse ühe lehvikuga taim kaks aastat järjest – see on tema loomulik tsükkel, mitte hooldusprobleem.

Jaotus: ole ettevaatlik, ta ei andesta.

Ilma pseudosibulata pole Paphiopedilumil reserve agressiivse jagunemise toetamiseks. Iga lehvik on eraldi võrse ja ühe isoleeritud võrse jagunemine peatab tavaliselt kasvu täielikult – selle taastumine võib võtta aastaid, kui see üldse taastub.

Ohutu varu on jätta pistiku kohta vähemalt kaks kuni kolm võrset . See on vähem pistikuid kui sama suurusega Cattleyalt saada ja see on perekonna hind, mis ei varusta vett. Jagamine tuleks teha koos ümberistutamisega kohe pärast õitsemist.

Mitmeõielised ravimid ja miks need nõuavad kannatlikkust.

On veel kolmas rühm, mida tasub teada, isegi kui sa pole algaja: mitmeõielised orhideed , millel on pikad paelataolised lehed ja mis annavad kõrgel varrel ühe asemel mitu õit. Kõige kuulsam on Paphiopedilum rothschildianum , millel on pikad külgmised kroonlehed, mis avanevad peaaegu horisontaalselt ja mis on üks ihaldatumaid orhideesid üldse.

Oluline on ajastus. Mitmeõielised taimed on suured ja aeglaselt kasvavad – neil kulub õitsemissuuruse saavutamiseks sageli mitu aastat ja paljud õitsevad alles siis, kui lehtede lehvik on teatud suuruse saavutanud. Väikese seemiku ostmine, mis ootab õisi järgmisel hooajal, on pettumuse retsept.

Samuti kipuvad nad temperatuurivahemiku soojema otsa poole, nagu marmorjad sordid. Kui eesmärk on sellesse gruppi jõuda, on mõistlik kõigepealt luua õige keskkond Maudiae hübriidiga ja alles seejärel investeerida taimesse, mis vajab enne vilja kandmist aastaid järjepidevat kasvu.

Kelle jaoks on ta õige valik?

Kui teie kodus on vähe valgust ja kuiv õhk – kombinatsioon, mis takistab peaaegu kõigi populaarsete orhideede kasvu –, on Paphiopedilum teile ilmselt kõige sobivam orhidee. See on Vanda orhidee vastand, mis vajab tugevat päikest ja igapäevast kastmist.

Ainus puudus on õis: tavaliselt on enamikul liikidel varre kohta üks õis, mis püsib nädalaid, kuid sellel puudub Phalaenopsise kobarale omane lopsakas õitsemine. See orhidee on neile, kes hindavad ebatavalisi kujusid, mitte mahtu.